Imitatsioon (muusika)

Imitatsioon on muusika kompositsioonimeetod, mille puhul ühes hääles leiduvat motiivi või teemat jäljendatakse teises hääles.

Imitatsiooni liikideks on range ehk reaalne, vaba ja tonaalne imitatsioon:

• range ehk reaalse imitatsiooni korral jäljendatakse motiivi või teema igat intervalli range täpsusega (imitatsiooni nimetatakse reaalseks, kui teemat ei muudeta tonaalsel põhjusel);
• vaba imitatsiooni korral võivad intervallide täpsed suurused jäljendamisel muutuda, kuid algne motiiv või teema peab jääma äratuntavaks;
• tonaalse imitatsiooni korral muudetakse teema teatud helisid nii, et imiteeriv hääl püsiks algsega samas helistikus;

16. sajandi muusikas kasutati põhiliselt reaalset imitatsiooni. Tonaalne imitatsioon pääses maksvusele 17.-18. sajandil, muutudes valitsevaks näiteks Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli muusikas.

Imitatsioon võib olla ka varieeritud:

• augmentatsioonis: jäljendav hääl viiakse läbi teatud reegli järgi pikendatud helivältustes;
• diminutsioonis: jäljendav hääl viiakse läbi teatud reegli järgi lühendatud helivältustes.

Kui jäljendav hääl on

• inversioonis ehk peeglis, siis selles toimub võrreldes algse häälega intervallide pööramine horisontaaltelje suhtes;
• retrograadis ehk vähikäigus, siis alustatakse selles motiivi või teema läbiviimist võrreldes algse häälega tagantpoolt ettepoole.

Imitatsiooni võib läbi viia erineva ajalise tihedusega. Kui imiteeriv hääl algab algsest läbiviimisest varem, nimetatakse seda tiheläbiviimiseks ehk strettoks.

Imiteeriv hääl võib jääda transponeerimata (läbiviimine priimis või oktavis) või seda võib läbi viia transponeeritult mistahes astmelt (tüüpiliseks muuks läbiviimise astmeks on V, st läbiviimist kvindis).

Range imitatsiooni realiseerimise juhist ja realisatsiooni ennast nimetatakse kaanoniks.